Alustame täna sellest, et mina olen praegu olnud ligi kuu aega vigastusega töölt eemal. Blogipostitusel endal ei ole sellega küll palju pistmist (vigastused tulevad teemaks hiljem), aga lavalt eemalolek on andnud mulle võimaluse harrastada ühte ÜLIMALT põnevat hobi – people watchingut (ehk siis inimeste jälgimist). Ning kuna just on saanud läbi uuslavastuse välja toomine (mis tähendab, et viimased paar nädalat on veedetud lavaproovides), siis olen saanud jälgida inimesi laval, lava kõrval ja taga valmistumas oma rollideks.
Solistina oma etendust tantsides olen ma nii teises maailmas, et ei märka lava taga toimuvat melu pea kunagi (jah, melu on selle kirjeldamiseks õige sõna). Mina olen keskendunud millal lähen lavale, millal sealt tulen ja sellele, kas mu kostüümivahetused ikka õigeaegselt toimuvad. On etendusi, kus hetk lava taga ringi vaatamist tähendab seda, et jälle lavale jõudes ei ole mul seljas õige mantel või peas kübarat.
Kuid viimased kuu aega on mul olnud palju aega lava taga siiberdada ja ringi vaadata. Tänu sellele olen leidnud enda jaoks tohutult põneva uurimisobjekti – artisti, kes valmistub lavale minema.
Igaühel on omad viisid etenduseks valmistumiseks ja tihti koosneb valmistusprotsess mitmest erinevast osast. Mõni mediteerib, mõni magab, mõnel on kindel aeg söömiseks/joomiseks. Kuid minu jaoks on eriti põnev, mida teeb inimene need üks-kaks minutit otse enne lavale minekut. Kõik on valmis, nad on kostüümides ja grimmis kaunitarid (või koletised, olenevalt balletist). Kui kõik füüsilised sammud on läbitud ja on jäänud vaid üks – mentaalne ettevalmistus.
Minu peas jagunevad sellel hetkel artistid laias laastus kahte lehte – vaiksed ja valjud.
Enne minu aega oli teatris ütlemine “musta loori taga”, mis viitas inimesele, kes etenduse päeval elab täielikult omas maailmas. Kuigi seda kasutati peamiselt solistidele viidates, võib nii-öelda looritatud inimesi näha igas astmes. Laval nähtamatuid rolle ei ole, iga hetk on kellegi silmapaar just sinu peal. Tihtipeale on etenduseks ettevalmistamine mitte niivõrd rollipõhine asi, vaid iga inimese oma sisemine rutiin. Vaikselt etendust ettevalmistav rühmatantsija jääb tõenäoliselt samasuguseks ka solistina.
See “must loor” ei pea olema üldse halb asi. Omas mullis olles võib korrata samme, leida õige emotsionaalne olek vastavalt rollile või teha nn. mental check – kontrollida üle oma keha sisemine tasakaal. Paljud tantsijad vajavad lavale minnes närvilisuse tunnet (“head närvi”), et tunda publiku ees vastutustunnet ja anda endast maksimum. Kuigi tavaliselt on närvilisus tugev ja istub su kehas kindlal kohal, siis vahetevahel peab endale andma hetke vaikust, et lasta see kerge värin korra endast üle. Viimane hetk vaikust enne lavalaudadele astumist on paljudele just see – hetk, kus käibki peast läbi mõte “nüüd ongi päris etendus.”
Mina olen oma solistirolle tehes väga kindla rutiiniga. Võtame näiteks klassikalise kella 19 etenduse. Kuna me harjutame pea alati mitmeks etenduseks samal ajal, on meil tihti kella poole kolmeni erinevad proovid. Nii kui majast välja saan, pean sööma. Söön vähemalt neli tundi enne etendust, pea alati sama toitu.* Siis üritan magada, aga seda juhtub harva. Pigem annan endale loa 20 minutit voodis lamada ja omi mõtteid mõelda. Kolm tundi varem – kell 16 – tulen teatrisse ja kontrollin üle, et kõik mu riided, kingad ja muu vajalik on etenduseks valmis. Kuna grimmituba avatakse alles kella viiest, olen proovisaalis ja soojendan. Kunagi õppisin, et otse enne füüsilist pingutust lihaste venitamine on kõige kiirem tee vigastuseni, seega teen kõik venitused ära enne grimmi ja soengut.
Kella viiest kella kuueni on minu jaoks kõige hirmsam aeg. Solistirolli tehes istun pea tund aega grimmitoolis, et etenduseks valmistuda. See on minu jaoks hetk, kus tunnen ennast tihti kõige närvilisemana. Baleriini tööriist on keha ja liigutamine on minu jaoks rahustav. Grimmitoolis istumine ja eesootavast etendusest vestlemine – mitte eriti. Eriti kui ma tunnen, kuidas selg istumisest aina enam ja enam krampi jääb. Aga tasuks on see, et kui toolist püsti tõusen, tunnen ennast tõeliselt ilusana.
Sealt edasi on jäänud pool tundi, kus saan end laval soojendada ja õigesse meeleollu viia. Meeleolu tuleb tavaliselt siis, kui istun laval (kõigil väga viisakatel valgustajatel ja lavameestel jalus) ja vaatan tühja pimedat saali. Katsetan oma kingi ja käin üle eriti raskeid osi etendusest. Tihti unustan ennast orkestrit kuulama, kes vahetevahel ka tollel ajal soojendab. Kui 18.30 eesriie kinni pannakse ja publik saali lastakse, suundun ma kostüümi selga panema. Viimased minutid enne etenduse algust leian lavalt üles oma partneri(d), kellega tahan korra enne etendust kontakti saada. Sealt edasi leiate mind nurga tagant kas kõhulihaseid või kätekõverdusi tegemas, et lihaseid laval kergem tunda oleks. Kui kuulen minu rolli muusika algust, hingan sügavalt sisse ja annan ohjad üle lihasmälule. Minu kontrollida jäävad emotsioonid ja võimalus seda laval oldud aega nautida.
Nagu näete, kuulun mina vaiksete inimeste kategooriasse. Teistest aga juba järgmine nädal.
Anna
*Vapiano pesto basilico pasta fusilliga, ilma tšilli, küüslaugu ja juustuta, kui teid huvitab. Jah, alati koos saiaga.
ET 
EN