Et siis te ei pannud peale esimest postitust mu blogi kinni ja ei naasnud oma tavapäraste toimetuste juurde…? Seda on rõõm kuulda. Täna räägin edasi samal teemal, millega alustasin. Jagan teiega, miks olen oma elus jõudnud kohta, kus alustan blogiga ja miks minu kogemuste jagamine just teile kasulik võib olla.
Siia kirjutama hakates jõudis mulle kohale, et tegelikult ei vaja ma abi mitte ainult blogi alustamisega, vaid ka üldiselt terve blogiga. Kavatsen olla siin läbivalt aus ja avameelne ja alustan tunnistusega, et ma ei oska blogi pidada. Ma ei ole ka eriti innukas päevikupidaja ja minu lapsepõlvepäevikud on täis lühijutte stiilis “… oli täna väga loll.” Olen juba ammu endaga kokku leppinud, et kirjalik eneseväljendus ei ole päris minu ala.
Seda õiget “enda ala” otsides käisin läbi palju erinevaid teid ja katsetasin kõike, mis tundus huvitav. Saavutasin nii palju, et tean päris mitut ametit, mida ma kohe kindlasti teha EI taha. Viimase kahe aasta jooksul olen aga tegelenud üpris laia ja ähmase ala avastamisega.
Olen sukeldunud “enesearengusse”. Ja päris ausalt ka kõrvuni ära armunud.
Enesearengut võib üldiselt defineerida kui inimese iseseisev soov ja tegutsemine selles suunas, et olla parem. Kas siis vaimselt, emotsionaalselt, füüsiliselt või intellektuaalselt. Minu jaoks on eneseareng iseenda kallal töötamine, et jõuda oma sisemise potentsiaali väljendamiseni.
Minu tee enesearengus on olnud pikk ja ühes blogipostituses seda kõike välja laduda ei saa. Küll jõuab tulevikus! Aga teadke, et just eneseareng on põhjus, miks te seda blogi lugeda saate.
Nimelt olen ma iseennast arendades avastanud, et ümbritsev maailm peegeldab väga tihti seda, mis toimub sinu sees.
Mida rohkem ma töötasin iseendaga, seda rohkem tuli mulle tööalaseid võimalusi ennast proovile panna ja tõestada. Enamikul juhtudest sain aru, et mulle esitatud väljakutsed olid sellised, et varem kogutud teadmisteta ei oleks ma nendega hakkama saanud.
Endalegi üllatusena olen siiani hakkama saanud. Vahel paremini, vahel halvemini. Muidugi olen tundnud, et tööasjad kasvavad üle pea. Olen mõelnud lahkumisele, olen olnud laisk ja väsinud. Ja sellest hoolimata olen tööle läinud ja andnud endast parima. Ja olen igast madalseisust välja tulnud, või on nad lihtsalt mööda läinud.
Ühel hetkel hakkas mul sees kripeldama vajadus oma “saladusi” teistega jagada. Mitte, et ma neid varjanud oleks. Lihtsalt ühes päevas polnud piisavalt tunde, et jagada minu õpitud oskusi teistega. Ja kui nüüd jälle olla aus ja avameelne, siis ei ole mind ka suulise väljendusoskusega väga õnnistatud. Mõtted, mis ajus ringi käivad, ei taha lihtsalt suu kaudu välja tulla. Seega jäid kõige veenvamad jutud alati ütlemata. Aga soov aidata ei läinud sellest sugugi väiksemaks.
Ja noh, nii ma siia jõudsin.
Pean kirjalikku päevikut, kus sean faktid ritta ja saan nad rahulikult õigetesse lausetesse seada. Kavatsen jagada oma kogemusi, raskusi, edulugusid ja kõike muud, mida oskan. Sest jagada ja aidata ma tahan. Ning kui ühtemoodi ei tule hästi välja, siis on vaja katsetada mõnda muud moodi.
Nagu ütleb Elon Musk: “Kui plaan A ja B ei töötanud siis ära muretse, tähestikus on 28 tähte veel.”
Näeme järgmise postituse juures!
Anna
ET 
EN