Kristi Helme, Eesti Päevaleht 31.08.2020

https://epl.delfi.ee/artikkel/90888243/koroonale-jalgu-jaanud-anna-karenina-jouab-estonias-lavale

Juubilar Marina Kesleri originaalballetis saab näha pehmet, naiselikku ja haavatavat Anna Kareninat.

 

Teatri 115. hooaja avalavastuse autor, muusikaline kujundaja ja koreograaf-lavastaja on Marina Kesler (50). Esietendusega tähistatakse ka tema juubelit. Tegemist on Lev Tolstoi samanimelisel romaanil ja Dmitri Šostakovitši muusikal põhineva balleti esiettekandega.

„Anna Karenina” on jõudnud nii sõnalavastuse kui ka balletina lavale palju kordi, kuid Kesleril on igal ajastul kirgi kütvast loost oma visioon. Omal ajal, täpsemalt 1971. aastal lõi legendaarne Maija Plissetskaja Moskva Suures Teatris Annast ühe visiooni ja see jäi balletis lavastusi kauaks saatma.

Ent Kesleri Anna on teistsugune. „Enne lavastuse ette võtmist lugesin veel kord raamatu üle, leidsin, et Tolstoi Anna on palju pehmem, naiselikum ja haavatavam, kui oli Plissetskajal. Ilmselt ootab traditsiooniline balletipublik taas jõulisemat ja võimukamat Annat, kuid ma julgen siinkohal standardeid lõhkuda,” selgitas Kesler.

Ka muusikalised palad, mis Anna tantsu toetavad, on Kesleri loodud lavateoses pehmemad. „Minu jaoks tekkis kontrast, kuidas nii haavatav, pehme ja armastust täis naise kuju suutis nii drastiliselt jõulisi otsuseid oma elus langetada.” Kesler osutas sellele, et kui publik tajub Annas kohe algusest peale tugevust ja emantsipeerunud naise jõudu, siis on tema jõulised otsused ja meelekindlus etteaimatavad, ent kui naine mõjub hapramalt, on meelekindlus üllatavam. „Anna on teoses ligi 30, aga on ikka veel justkui ebaküps tütarlaps. Ta abiellus, aga polnud armastanud, armastus tuli hiljem ja teise mehe vastu. Ülevoolav armastus tegi otsuse tema eest,” arvab lavastaja. „Võib-olla valmistan kellelegi pettumuse, et Anna on selline, nagu ta mul on, aga see on minu visioon.”

Paar aastata tagasi „Anna Karenina” lavale toonud Teet Kask sõnas toona, et tema jaoks pole loo keskmes mitte üksnes romantiline armastus, vaid konflikt ühiskonnaga laiemalt. Ent Kesler näeb seda eeskätt ikkagi loona inimestevahelistest suhetest. „Tegemist on armastusdraamaga ja looga sellest, kuidas vabadust käsitleda. Ma lavastan intuitiivselt ja nii mulle tundub. Ikka inimestevahelised suhted on selles loos esikohal, ühiskondlik draama vähem.”

Eriolukord muutis truppi

Tagasi prooviperioodi juurde. Märtsi keskel hakkas ballett iga hetk lavaküpseks saama, kostümeeritud proovidki polnud enam kaugel, ent siis saabus koroonakriis ja välja kuulutati eriolukord. Teatrite uksed pandi peaaegu päeva pealt kinni. „13. märtsil saadeti meid koju. Olime selleks ajaks juba kaks nädalat proovisaalis läbimänge teinud ja ootasime lavaproove. Kui pausile läksime, siis alguses arvasime, et see on paariks nädalaks. Olime isegi rõõmsad, et puhkame natuke ja teeme siis vägevalt kõik ära. Ent paus läks järjest pikemaks, vahepeal pidi maikuus esietendus olema, ka see jäi ära. Pausi ajal andsin veebitunde, nii oma tantsijatele kui ka publikule,” meenutas Kesler. Pärast 18. maid sai trupp tagasi tööle, proove tehti ühe-kahe inimesega korraga, hoiti distantsi. Nii käisid proovid juuni keskpaigani, siis jälle puhati ja augustis alustati uuesti saaliproove.

Eriolukord muutis ka trupi koosseisu. Mõned välismaalt pärit tantsijad lahkusid ja mõned, kes kes olid vahepeal traumaga kodus, tulid tagasi. „Augustikuu oli väga intensiivne, peaaegu pool aastat oli ju pausi. Nüüd tuli end kahe nädalaga vormi viia ja lavastus valmis teha. See oli eriline kogemus. Oli tunda, et tantsijad janunevad töö ja tantsu järele. Kõik olid ülipositiivsed, mäletasid kõiki samme, see positiivne nivoo aitas väga kiiresti koreograafia taastada. Kui pausilt tagasi tulime, siis alguses oli muidugi ruumitaju ja lavatunnetus veidi kadunud. Aga kõigil oli suur tahe tööd teha ja etendusi anda. Väga suur rõõm oli üksteist jälle näha. Trupp on nagu üks suur pere ja emotsioonid olid pärast pausi tööle naastes täielikult laes. Nüüd olemegi esietenduseks valmis,” rääkis Kesler.

Kesleri sõnul eeldas see juhtidelt suurt tarkust, et kiiruga inimesi vormi saada ja korraldada tööjaotust nii, et intensiivne töö ei tekitaks tantsijatele traumasid. Töörežiimiga pidi olema väga paindlik.

Karantiini ajal jagas teater tantsijatele koju vetruva kattega nn balletipõrandaid, mis hoiavad jalgu põrutuse eest. „Kodus sai teha üldtreeningut, aga see pole siiski päris sama mis proovisaalis, kus sa saad teha suuri hüppeid jms. Samas, kui filosoofiliselt mõelda, siis nüüd suhtume näiteks väsimusse hoopis teisiti, hindame oma aega hoopis teisiti. Tantsija loomeaeg on lühike, sellega võrreldes on ligi pooleaastane paus ülipikk. Sa hakkad hindama iga hetke, mil sa saad tööd teha. Väärtustad seda võimalust, ei pane enam väsimust tähelegi,” sõnas Kesler.

Miksitud koreograafia

Kui kõnelda tantsutehnilisest poolest, siis Kesleri sõnul on tema loodud ballett moderntantsu ja neoklassikalise koreograafilise keele segu. „Minu isiklik koreograafiline keel on miksitud, kuid baas on klassikaline: oleme varvastel, ajaloolistes kostüümides.” Mõneti kasutatakse lavastuses ka moodsat tehnikat, kuid mitte üledoseeritult. „Eks see kõik oleneb teatris teosest, „Alice Imedemaal” on keeruline lavastus, seal ongi palju visuaali ja vähe suhteid. „Anna Kareninas” on inimsuhted kõige olulisemad ja seda ma koreograafilise keelega väljendangi, multimeedia kasutamine poleks sel juhul sobilik. Keskendun ainult suhetele,” selgitas Kesler.

Kõige keerulisem oli Kesleri sõnul tantsijate valik. Trupis on palju uus ja kogenematuid noori ehk lavastaja oli ja on valmis riskima. „Alati on küsimus, kas nad tulevad sinuga kaasa, kas nad saavad sellest draamast üldse aru. Mul tantsivad ju Annat ja Vronskit 20-aastased,” sõnas Kesler. Vronski oli raamatus nimelt 21 ja Anna 28 aastat vana. Samas oli Vronski oma vanuse kohta üsna kogenud ohvitser, kes teadis naistest ja elust nii mõndagi, oli ka sõjas käinud. „Mis seal salata, tänapäeva noored on teistsugused, neil pole selles vanuses veel lapsi ega abikaasasid. Kas nad saavad aru, kui valus see on, kui sa kellegi reedad? Kui laps ei jää sinuga, vaid mehega… Noortele saab selgitada, aga ise kogenud nad seda pole. Ent kas nad peavadki seda kogema, ei oska öelda. 30–40-aastased tantsijad on juba omad valud saanud. Kas 20-aastased ikkagi teavad, mis on armastus?”

Kuigi mõnes mõttes võivad ka noored Keslerile mõndagi õpetada, siis sügavamatest tunnetest kõneldes peab lavastaja sõnul neist selle „välja tõmbama”, õpetama ja selgitama. „Noortega on tore töötada, aga selles peitub ka risk. Prooviperiood kestab tavaliselt kaks kuud ja selle ajaga tuleb nad n-ö üles küpsetada. Nüüd, pärast pikemat pausi võib öelda, et valmidus on kindlasti aktiivsem. Selles mõttes oli kodus olemises ka palju positiivset. Aga muidugi lavastamisega on ikka nii, et ma saan tantsijatele oma kogemusest ainult rääkida, mitte seda anda. Kogemused tulevad ajaga, rollidega.”

Peale Estonia trupi osaleb lavastuses ka Tallinna balletikooli kasvandikke. Lavastajal on selle üle väga hea meel, sest ta on ka ise 20 aastat balletikoolis õppejõud olnud. „Lavastan iga kahe-kolme aasta tagant kontsertidele lühiballette, pakun hea meelega ka kooli lõpetanud kasvandikele rolle ja võimalust end arendada. Meil on balletikooliga väga soe suhe.”

Muusika vajas seadmist

Muusikat kokku pannes valis Kesler katkendeid Šostakovitši teostest. On viiulikontsert, on filmimuusikat, samuti on kasutatud tema balletisüite nr 1 ja 2. „Iga teos omaette on emotsionaalne, sealt tulevad välja head karakterid. Loodan, et minu lapitekk saab ühtlaseks tervikuks,” ütles Kesler. „Ma ei tea, kas tohin rääkida, aga Šostakovitši puhul ei mahu kõik pillid meile orkestriauku. Dirigendid Jüri Alperten ja Arvo Volmer aitasid seda seada. Küsimus pole ainult sammude välja mõtlemises, vaid muusikalise dramaturgia kokkupanemises lavastuseks.”

Kokku on Kesler tegelenud „Anna Karanina” lavale toomisega üle kahe aasta, nüüd koroonaaeg veel otsa. Kostüümid mõeldi välja koos lavastuse kunstniku Reili Evartiga. „Alguses on idee ja kontseptsioon, aga hiljem peame tehnilisel koosolekul andma üle kostüümide arvu, lipsukesed jne. Olukorras, kus pole kordagi veel saali jõudnud, peab täpselt ette ütlema, millises stseenis on kuus ja millises kaheksa kostüümi. Alles aasta hiljem minnakse saali. Ja kui siis näen ühel hetkel laval pilti, mida olen kaks aastat oma vaimusilmas kandnud…”

„Kui pilt ei vasta mõnes pisiasjas ettekujutatule, siis nüüd, juba kogenenumana, mõtlen, et äkki peabki natuke teisiti minema, äkki on seal oma taevajõud ka mängus, mis paneb asjad paika. Samamoodi on osatäitjatega, võivad tulla traumad, mõni tuleb välja vahetada. Isegi kui algul tundub, et ei sobi, võib see ajas ikkagi muutuda,” mõtiskles Kesler.