Heili Einasto, Postimees 3. märts 2020

https://leht.postimees.ee/6914083/andestuse-alistav-vagi

Iga uue tantsija tulek repertuaaris olevasse lavastusse toob välja selle uued tahud ning annab võimaluse uuesti mõtestada vana tuntud lugu. Asi muutub veelgi huvitavamaks, kui rollidebüüdi teeb meie oma balletikooli kasvandik, kes tuttav juba õpingute päevilt.

Just selline on lugu Anna Roberta [Lahesoo]* puhul, kelle kaunis elegantne kuju, pikad liinid ja mänguline natuur on eriliselt meelde jäänud Triinu Upkini lavastatud džässballetist ja «Uinuva kaunitari» Sirelihaldjana. Anna Roberta debüüt «Luikede järves» 12. veebruaril oli teada vähestele asjassepühendatuile, kuid seda suurem rõõm oli olla selle sündmuse tunnistajaks. Järgnevalt püüan edastada seda, mida ma lavalt nägin – eelkõige kaksikrolli sisulist poolt, jättes tantsutehnilised üksikasjad pedagoogide kommenteerida.

Lavaline keemia oli tunda 

Anna Roberta Odette mõjub enesekindla ja sihiteadliku noore naisena, kel näib olevat kogemus ka armastuse heitlikkusega, sest tema suhtumine järve äärde jõudnud printsi on algul üsna ambivalentne. Armumine toimub järk-järgult adagio vältel, kuid see on eelkõige reaktsioon printsi vaimustusele ja joovastunud tundepuhangule. 

Printsi kehastav Kealan McLaughlin on rollis kõvasti kasvanud ning lavaline keemia Anna Roberta Odette’iga oli saali näha ja tunda. Hetked, mil Anna Roberta Odette puudutab printsi, tekitavad printsis tugeva emotsioonilaengu: noormees läheb silmanähtavalt särama ning tema õnnetunne voolab üle rambi, nii et see on vist tunda II rõdu viimasesse rittagi. Tantsijate pilkude ja puudutuste keele rikkus võimendub kehalistes reaktsioonides, mis klassikalisele vormile vaatamata hingavad sensuaalse väega. 

Anna Roberta Odette II vaatuses on oma tunnetes ja nende väljendustes vaba, tema armastuses puudub see hillitsetus, mis iseloomustab «vaga vesi, sügav põhi» tüüpi Odette’e. Anna Roberta Odette , kui ta on jõudnud äratundmisele, et ehk siiski tasub seda printsi usaldada, ei kõhkle seda avaldamast, kuid ta säilitab teatud ettevaatuse, mis ei lase tal, erinevalt printsist, vaatuse lõpu coda juubeldust tunda. Ja tema reserveeritus näib III vaatuse taustal olevat õigustatud – prints ju murrab talle antud truudusvande, mis sest et eksikombel. 

Aga Anna Roberta Ottilie teeb printsi eksituse mõistetavaks – ta on tõesti Odette’i teine pool. Kui Odette on raskemeelne ja väärikas, siis Ottilie mõjub ülemeeliku, vingerpusse armastava tütarlapsena, kes isa Rotbart’i soovil printsi võrgutab. (Muide, suurepärane silmside ja kontakt Anatoli Arhangelski Rotbart’i ja Anna Roberta Ottilie vahel – isa tahe annab Musta Luige tembutamisele fookuse ja jõu.) Anna Roberta Ottilie võrgutab printsi lustlikult, tema tegudes peaaegu puuduvad halvad tagamõtted: see on oma võimete proovilepanek, võistlus Odette’i (või iseenda) tõsidusega. 

Vallatu trikster

Temas on vallatut triksterit, kes veab inimesi ninapidi lõbu ja mänguhimust. Ning prints reageerib naise võludele sama usaldusega, mida Odette tundis lõpuks mehe vastu: järve ääres võis ju Odette olla mõtlik ja oma saatuse pärast mures, aga siin, ballil võib ju vallatleda, sest kohe-kohe saab kuri võluvõim murtud – või vähemalt nõnda tundus see printsile.

Veelgi enam: I vaatuse taustal sobis Ottilie vallatlemine printsi meelelaadiga isegi rohkem kui Odette’i väljapeetus – just sellist südamedaami näis prints otsivatki! Seetõttu prints ei reeda südames Odette’i, sest Must Luik on tõepoolest Valge teine ja üldsegi mitte tume külg. Nii et kui printsi eksitus välja tuleb, näib tema ahastus olevat kahekordne: ühelt poolt antud sõnast taganemine ja teiselt poolt ka lustilise unistuse häving.

Eelnimetatu sundis IV vaatuses jälgima tavalisest suurema tähelepanuga printsi ja Odette’i taaskohtumist. Printsi kahetsuse siiruses pole mingit kahtlust – ja see siirus, tema ehe ahastus suudab ületada Anna Roberta Odette’i pettumuse. Prints haarab ta oma embusse ning teineteisele silma vaadates keerutavad nad aeglaselt paigal: iga pööre kasvatab printsi andestussoovi, mis leiab Odette’is vastukaja, kuni lõpuks Odette annab printsile andeks kõik: nii mineviku, oleviku kui ka tulevikus ette tulevad eksimused. Sellise vabandamis- ja andestusprotsessi tunnistamine on harukordne ja vaimustav kogemus. Just andestuse (mitte üksnes armastuse) vägi on see, mis alistab Rotbart’i kurjuse, sest sellel puudub kasvulava ja koht, kust kinni haarata.

Odette saab jälle inimeseks ning koos printsiga ootab neid ees keeruline, kuid ühine tulevik kuningriigi valitsejatena – ja nii on Anna Roberta Odette elav kinnitus Paulo Coelho sõnadele «Zahirist»: andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab elu positiivses suunas muuta.